ATH töö- ja karjäärivalikud. Kogemuslugu
Esimesed olulised valikud täiskasvanu elus
11 päeva pärast 46 aastane. Ja ikka veel ei tea täpselt, mis tööd võiks teha. Okei, olgem ausad, viimaste aastate jooksul on see järjest selgemaks saanud, kuid siiski olen veel teel.
Mulle ei mahu pähe, kuidas me eeldame, et 18- aastane suudaks teha nii olulise otsuse kohe pärast keskkooli pingist lahkumist: “Kelleks ma saan ja millise elu ma läbi selle valiku oma tuleviku minale loon?” Mulle tundub muidugi, et see on läinud praeguses maailmas vabamaks ja kaks-kolm korda oma tööalast elu uuesti alustada on täiesti okei. Mis teie arvate?
Rändamine, kokandus, kool, otsused
Ma tahtsin peale keskkooli minna rändama, õppida fotograafiat ja kokandust. Alustuseks läksin hoopis Saksamaale au-pairiks. Aasta asemel pooleks. Suur armastus tuli peale seal kohtutud Eesti poisiga ning oli kibekiire koju tagasi tulemisega. Hea küll, see maailma avastamine võib ju oodata!
Siis oli mõte, et lähen veel kooli ja õpin midagi. Tahtsin fotograafiat õppida, aga ei viitsinud seda kooli üles otsida. Kuid ma teadsin, kus kokaks õpitakse. Mõeldud, tehtud. Ja täpselt nii minu 18 aastane mina määras mu elu järgmiseks 25 aastaks. Kui vähe ma teadsin, et see, kui meeldib süüa teha, erineb kardinaalselt professionaalsest kokkamisest! Pikad tööpäevad, perest eemal olek, jalgade peal seismine. Ei soovita kellelegi, ausalt.
ATH aju, töö ja pinge
Kuid ATH ajule samas sobiv oma meeletu tempo, pideva pinge, vajaduse teha sadat asja korraga, vaheldusrikkuse poolest. Kuid siiani tulevad judinad nende töökuulutuste peale, kus mainitakse, et nõutav on hea pingetaluvus. Täna ma enam ei talu seda, saan alles nüüd aru, et põlesin täielikult läbi selle teemaga.
Tahaks midagi muud
Aegajalt ikka tuleb tunne, et tahaks midagi muud teha. Siis õppisin ümber maniküür-pediküüriks. Töötasin ca aasta selle ala peal, kuid see pinnapealsus mulle ei sobiunid ning naasesin kööki. Tundsin seal ennast ikkagi rohkem vajalikumana.
Järgmine kord, kui taas tüdimus võimust võttis, otsustasin kandideerida kutsekooli kokaõpilaste kutseõpetajaks. Ma ei tea, kust selline hullumeelne julgus tuli. ATH? Aga ma sain sinna tööle ning parallelselt läksin ülikooli kutseõpetajaks õppima. See oli vahva aeg. Mulle meeldis, sest andis siiski võimaluse olla loominguline.
Jälle muutused
Siis tulid elumuutused ning kolisin kodulinnast ära ja ei saanud enam jätkata kutseõpetajana. Nii ma taas ennast köögist leidsin, kuni ka see aeg sai läbi. Siis kandideerisin taaskord toitlustusse, kuid juhataja kohale. Jälle päris julge tükk, tagantjärele mõeldes. Väljaõpe 3 nädalat ja nii seal see elu läks.
Vahepeal on veel igasuguseid muutusi ja vahetusi toimunud küll ja veel, põlesin täielikult restorani kokana läbi. Lõpetasin üldse kõik ära, võtsin koera ja läksin Hispaaniasse mõneks kuuks.
Oma ettevõte
Kuni 2020 astusin jälle suurde tühimikku: tulin ära palgatöölt, tagavaraks kogutud paar tuhat eurot kontol ja alustasin oma ettevõtet. Koduköök Mirru Mürflit. Rentisin pealinna hea suure köögiga sobiva korteri, ajasin korda nõutavad dokumendid ning alustasin tegevust. Teadmata, kas keegi üldse niisugust teenust tegelikult vajab, kas pean vastu kuu või tuleb juba varem alla vanduda.
Täna olen tänulik ja rõõmus selle otsuse üle ja augustis tähistan viiendat Mirru Mürfli sünnipäeva. Juhhuuu!!!
Põnevus versus hirm
Seda kirjutades saan ise ka aru, et see on juba muster ja äkilised hulljulged muutused on tehtavad ja talutavad ilmselt tänu sellele suurepärasele ATH ajule. Sest uue ja väljakutsuva ees olev põnevus kaalub üles hirmu. Ja hirm on peamine, miks me jätame asjad tegemata. Me jääme liiga pikalt analüüsima ja võimalikke stsenaariume välja mõtlema, kuni hirm meid ümber veenab. Ma tunnen ennast mugavalt ja hästi, kui mul pole rutiini. Rutiin nüristab ja tapab igasuguse loovuse. Tahte midagi teha.
Tagasilöögid
Kuid üksi töötamise juures on ka miinuseid. Alguses oli see meeletult hea tunne. Tead, kui tuled väga pingeliselt töölt ja siis võid ühtäkki oma graafikus kulgeda. Ise valid ülesanded, menüüd, pakkumised jne. Puhas rõõm ja põnevus.
Esimene tagasilöök oli ehk seal covidi paiku. Selles isolatsioonis tundsin ennast küll väga üksiku hundina. Inimestega suhtlemine kuivas väga kokku. Eks siiani on neid momente, kus on meeletu vajadus meeskonna ja inimeste järgi. Ka liigne vabadus ning vaid enda kehtestatud piirid, mida saab alati nihutada, saavad ühel hetkel igavaks rutiiniks.
Kuidas praegu?
Mis siis hetkel ja kuidas edasi? Olen mõelnud erinevaid lisategevusi. Käisin koolis ja õppisin fotograafi eriala, mida toona noor mina laiskuse tõttu ei valinud. Leidsin läbi selle tõelise kire. Teen kunsti, alustasin selle blogiga (ole minuga leebe, ma alles õpin seda keskkonda ja avalikku blogimist :D), üritan teha joogat ja pakkuda endale mitmekülgsemat elu. Pidevalt otsin midagi ning püüan leppida, et ma lihtsalt olengi selline rahutu hing, kes kunagi päriselt pärale ei jõua ning ühegi ala peal tippspetsialistiks ei saa. Enne tuleb juba uus valik, otsus, amet.
Ma usun, et rutiinis, omaette olemises, ilma kiirustamata ning pingeta elamises saigi ATH oma täies hiilguses lõpuks märku anda. Ma hakkasin endale ette jääma. Kui koguaeg meeletult ringi tormad, siis pole ju aega ega energiat ennast märgata ja kuulda. Kuid kokkuvõttes on kõik hästi, mul on endaga parem kontakt, ma olen juba natuke leebem endaga ning esimest korda elus ka kerge aimdus, missugune mu elu peaks siiski olema. Hea, kui enne pensionile jäämist saaks selle teema paika. Hahahaa!
Tahaks ka teie kogemusi teada. Lootuses, et ma pole ainus selline. 😀