Kuidas ma elasin 45 aastat teadmata, et mu aju töötab teisiti
Rullin teie ees lahti oma sügavalt isikliku loo lapseeast kuni tänase päevani. Mõtisklen ATH sümptomite üle läbi elu, kas ja kuidas need on mind mõjutanud. Diagnoosimine. Milline on mu elu täna? Kuidas mõtlen tulevikust? Minu ATH lugu- omamoodi, kuid kindlasti sarnane paljudega.
Tagasi vaadates tundub kõik loogiline
Ma sündisin 1979 noorte hipide esiklapsena. Ema oli kunstihuviline kaunis tüdruk ja isa boheemlasest rändur, mõtiskleja, unistaja. Ma arvaks, et nende elu ei olnud kerge: koliti palju, töö oli raske, uus olukord ja elu vajas kohanemist. Kuid õnneks olevat ma olnud üsna lihtne laps, ei teinud oma vanemate elu keerulisemaks.
(Siinlkohal märgin ära, et palju mälestusi mul lapsepõlvest pole. Mõni ütleb, et see on normaalne, teine väidab, et see on mingi trauma tagajärg. (vanemate lahutus))
Mõned aastad hiljem sain endale venna, kellega koos oli meil põnev lapsepõlv. Mängisime alati koos, hüüdsime teineteist öde ja venna. Käisime vanaema ja vanaisa juures. Siis tuli vanemate lahutus. Olin umbes 11-aastane, mis väidetavalt on raskeim vanus lapsele sellise asja üleelamiseks. Mäletan sellest ajast seda, et ma ei nutnud, püüdsin olla emale abiks ja võtsin teise täiskasvanu rolli. Polnud aega olla tüüpiline teismeline ja taaskord ei tahtnud kellegi elu keerulisemaks teha. Õppisin kohanema.
Mõne aja pärast sain pisivenna. Uued rõõmud, uued kohustused, rutiin. Nalja ja närvitsemist. Kõike!
Millised võisid olla esimesed ATH märgid lapsepõlves?
Ma olen alati tundnud, et olen nagu veidi teistmoodi. Et lõplikult ei mõista mind mitte keegi. Oma ülevoolavuses ja rõõmsas, aktiivses suhtluses on mind saatnud läbi elu üksilduse tunne ja unistav igatsuse tunne. Ma ei tea, mille järgi.
Ma mäletan, et mu tuba oli koguaeg või siis alalõpmata väga segamini. Nagu keegi oleks pannud pommi plahvatama keset mu asju. Ma suutsin ennast pidevalt ära mäkerdada. Olin pigem keskmine või alla selle õpilane. Matemaatika oli alati kolm. Algusest peale. Mu vihikud olid soditud, mu vaskukäelisus ei aidanud kaasa kauni käekirja kujunemisele. Mind noriti algklassides. Ma tundsin, et olen teistsugune. Aga kodus oli mul alati hea.
Ma unistasin palju. Teesklesin, et räägin võõrkeeli, et mängin viiulit, millel polnud keeli, et oskan tantsida ja kõik vaatavad, kui hästi mul see õnnestub. Ma värvisin guašiga juukseid, tegin näomaalinguid, korraldasin teatrietendusi. Ronisin puu otsas ka üsna suure tüdrukuna. Lubasin, et minust ei saa kunagi igavat tüüpilist täiskasvanut. Ma ei kannatanud ümber ja liibuvaid riideid, seda kui miski mind sügelema või kihelema ajas. Ja uskuge- need nõukaaegsed riided oma jõleda sünteetikaga ajasid korralikult kihelema. Eriti need jubedad keemiaga värvitud ja töödeldud koolivormid.
Teismeeas olin ma kaua üleval ja tihti just siis, kui kõik magasid, hakkasin tegema suurpuhastust koos mööbli ümberpaigutusega. Värvisin juuksed hennaga punaseks, olin grunge, tahtsin eristuda ja ei osalenud kooli- ning klassipidudel. Maalisin, joonistasin, luuletasin, meisterdasin kontidest ja savist ehteid.
Lollitada, naerda ja esineda on mulle alati meeldinud. Olen olnud pigem ülevoolav ja liigselt endast infot jagav. Hiljem siis analüüsin üle ja kahetsesin, mis jama ja liiga palju ma kõike suust välja ajasin. Et teistel ei lasknud üldse rääkida ja mida nad küll kõik minust nüüd mõtlevad.
Aga samas olen olnud vastukaaluks ka äärmiselt dramaatiline, emotsionaalne, melanhoolne. Lapsena suutsin mõelda vahel oma pere kaotamisest nii kaugele, kuni hakkasin ohjeldamatult nutma.
Maski kandmise meistriklass- kuidas ma õppisin sulanduma
Teate, laps ja eriti noor teismeline õpib väga kiiresti ära, et eristumine on ebapopulaarne. Peale grunge perioodi, alates umbes 16-aastaselt õppisin imeliselt maskimise selgeks. Ega ma siis ei teadnud, mis see tähendab või et mul midagi teisiti on. Aga ilmselt ma taipasin, et lihtsam on olla teiste moodi. Ja oligi. Ma tahtsin olla kambas, humoorikas, riides nagu “keskmine” noor ja enam mitte nii silmatorkav ja eristuv. Ja see õnnestus aastateks.
Aga alati üksi jäädes tundsin jälle seda rahutust, üksildustunnet. See haaras ja haarab siiani mind tihti ka kaubanduskeskustes. Aga elu oli tegus, kiire ja elamusi täis. Kasvatasin last, käisin kokana pikki päevi tööl ja pidutsesin nagu noored ikka. Kasvatasin ennast “normaalseks” inimeseks, koristasin, triikisin, olin organiseeritud. Tagantjärgi mõeldes õnnestus see pealtnäha ülimalt hästi. Ei olnud sügavaid enesesse vaatamisi, kuna elu väljapool oli piisavalt ja üleliiagi stimuleeriv ja pinget pakkuv. Sel perioodil oli ATH vägagi peidus.
Kas ma olen laisk?
Ma olen kogu elu mõelnud, et ma olen suhteliselt laisk inimene. Sest lapsena ei viitsinud koristada ja käisin sassis juustega ringi, koolikott oli nagu prügihunnik, pidevalt oli tunne, et on igav, aga midagi teha ei viitsi.
Hilisemas elus võisin veeta päevi vedeledes kuid sisimas süütunnet tundes, et kõik on tegemata. Isegi pesema minemine oli vahel liigne pingutus.
Peale keskkooli läksin Saksamaale lapsehoidjaks ning seal tundsin füüsiliselt, kuidas olen koguaeg väsinud. Ei jaksanud trepistki liikuda ning see aina süvenes. Alles nüüd mõistan, et see oli see ATH aju. Mul oli seal nii igav, elasin maal, igapäev oli rutiin ja üks ja seesama. Mitte miski ei stimuleerinud mu aju.
Mul on olnud pikalt perioode, kus ma tahan nii väga midagi teha ja ma tean, et see kõik on mulle hea, kuid ma ei suuda pihta hakata. Ja ei hakkagi. Ning praen süütundes.
Pusletükid hakkasid kokku minema. Kuidas jõudsin ATH diagnoosini
Alustan elumuutustest, mis viisid diagnoosini. Esimene suurem muutus ning tähelepanek, et midagi on teisiti algas siis, kui mu laps jõudis hilisesse teismeikka ning ei vajanud enam nii palju minu tuge ja abi. Olin ühtäkki üksi ja kasutu. Töö, kus käisin, oli rutiinne ja rahulik. Olin samamoodi jõuetu nagu eelnevalt kirjeldatud ajast Saksamaal lapsehoidjana. Kusjuures see töö ei erinenud ka toonasest perioodist. Olin erakokk/perenaine ühe saatkonna töötajate residentsis. Päevast päeva rahulik, rutiinne, muutumatu töö ja tegevus.
Siis võtsin koera, kes osutus “praagiks”, käisin temaga mööda arste, operatsioone ning sukeldusin pooleks aastaks unustamatult teemasse. Lõpuks oli mu elus midagi stimuleerivat ja keerulisemat, mida lahendada. Ja tohutu energia, keskendumisvõime ning tahe. Kuni otsustasin, et aitab.
Siis kolis laps omapead elama teise linna. Ma arvasin, et see vabadus võrdub minu jaoks aktiivse ja põneva eluga, kuid hoopis vastupidiselt saabus kriis. Ma tundsin, et olen kasutu ja eesmärgitu. Käisin ennast otsimas Indias, Hispaanias ja siis alustasin oma ettevõttega. Korraks oli elu põnev ja särtsu täis.
Liidame sinna juurde veel ebaterve ja toksilise suhte ning adrekat jagus. Aju oli rahul, kuid mina tühi. Järgnesid depressioon, kaks kolimist, lõputu vegeteerimine. Pidev näriv tunne, et ma tahan midagi muud, tahan olla kasulik, tahaks kolida Eestist ära, tahaks õppida, jälle trennis käia, tervislikult toituda, elada. Tahaks, tahaks, tahaks… Aga midagi ei toimunud. Süütunne aina kasvas.
Depressioonist ja keerulisest suhtest sain välja. Alustasin uues kodus. Läksin kooli. Aga see rahulolematuse tunne ei kadunud. Vein, šokolaad, süsivesikud, seriaalid, diivanil vedelemine. Miks ma ei muuda oma elu, kui ma seda ju ometi üle kõige ihkan?!
Aina enam hakkas ligi hiilima infot ATH kohta, igaühel oma lugu, mida kuulata, otsisin ise infot, lugesin, arutasin sõpradega, poolvõõrastega. Üsna tihti väideti mulle väga enesekindlalt: “sul on raudselt ATH!”
ATH diagnoos täiskasvanud naisena- kergendus või kriis?
Otsustasin asjaga tegeleda, sest ma olin sellisest iseendast nii väsinud. Panin aja Toompargi Vaimse Tervisekeskusesse. Alustuseks QB testile, sellele järgnes põhjalik ankeedi täitmine kodus (lapsepõlv kuni tänaseni), psühholoogi tagasiside selle kohta ning kohtumine ja vestlus psühhiaater Margus Lõokesega. Doktor kuulas mind, vaatas kõik tulemused üle ning ütles naeratus suul: “Klassikaline ATH”. Astusin peale seda kodu poole üsna segaste tunnetega. Mis see diagnoos nüüd mulle annab ja mis ma edasi teen? Kas see oli vajalik? Mis toimub?
See kõik sattus aega, kui just alustati saatesarjaga Kupli all, mis rääkis ATH-st. Igal nädalal oli justkui õppefilm, kus seesama doktor ning kaasteelised jagasid oma tarkusi ning kogemusi. Lisaks lugesin dr.Lõokese soovitatud ATH teemalisi raamatuid, sain perearstilt saatekirja psühholoogi juurde. Lootsin saada natuke tuge ja mõtlemisainet, mis see ATH endast kujutab ja kuidas ennast aidata.
Mu soov ja eesmärk oli, et diagnoosimine tooks mu ellu muutuse ja elukvaliteeditõusu. Mul ei olnud seda vaja enda sildistamiseks uue trendika diagnoosiga. Hakkasin tegelema soovitatud vundamendi korrastamisega ja toetasin ennast ravimitega.
Analüüsisin muidugi kogu oma eelnevat elu. Osad hetked ajasid nutma, osad tõid lõpuks ometi mõistmise. Oli kahjutunnet, kuid rohkem mõistmist ja kaastunnet enese vastu. Süütunne vähenes.
Mida ma oleksin tahtnud varem teada oma ajust ja elust?
Ma ei kahetse elus midagi. See on elu. Iga rõõm on mälestus, iga valu kogemus. Mu eelnev elu on mind kasvatanud just selliseks nagu olen täna ja ma olen rahul sellega, kelleks ma olen kasvanud.
Meenutades minevikku seoses ATH-ga oleksin saanud lihtsalt ära hoida mitmeid olukordi, kus olen oma teadmatusest teistele haiget teinud. Eriti just oma lähedastele. Oma impulsiivsuse ja mõtlematusega. Olen lasknud oma ajul juhtida otsuseid nii kodude, kaaslaste kui elustiili valikus. Olen viinud ennast viimase piirini, kuni ülestimulatsioon (sellest tuleb eraldi postitus) mu murrab. Pole osanud kuulata oma vajadusi ning läbi selle on ka teised pidanud kannatama. Täna tean rohkem ja tahan teha paremini, olla parem kaaslane, sõber ning ema. Õpin elama uut elu. See ei õnnestu alati, kuid on lihtsam õppida, kui tead, mis vajab jälgimist. Loodan, et minu ATH lugu on justkui töövihik parema elu suunas.
Täna tean: ma ei ole katki
Ma ei ole neurotüüpilise ajuga, kuid ma ei ole ei veidrik ega tähtsalt eriline. ATH ei ole vabandus, millega midagi õigustada või välja vabandada. See pole haigus ega puudus. See on mu jaoks justkui tööriist, mida õpin kasutama. Mu eesmärk on selle tugavamaid omadusi enda heaks tööle panna ning nõrgemaid külgi ohjes hoida.
Suurim heameel on mul selle üle, et enesesüüdistused saamatuse, laiskuse ja kriitika suhtes on vähenenud. See annab eneriat keskenduda olulisele ja mitte takerduda ebavajalikule halale.
Ma tunnen ikka vahel, et tahan midagi muud, et ma olen üksildane, et ma erinen, kuid nende tunnete tähendus on muutunud. Ma tean või siis vähemalt aiman, mis on iga selle tunde taga. Oskan paremini analüüsida ning endale küsimusi esitada.
Täna ma olen õnnelik. Rahu ja eneseaksepteerimine on maha võtnud pinge ja loonud võimaluse elu uudistada. Jah mul on hetki, kus mul on kahju, et ma varem seda ei teadnud ja selleni ei jõudnud. Kuid, kui hästi läheb, on mul elus sama pikk tee veel ees, kui juba käidud ning ma plaanin selle teadlikumalt paremini elada. Enda ja teiste jaoks.
Üks soov on mul olnud olla kasulik, anda maailmale midagi tagasi, aidata teisi. Ma loodan, et alustuseks suudab see blogi ja minu ATH lugu kasvõi natukenegi seda eesmärki täita.