Sensoorne üleküllus ja ATH
Mõned näited minu elust
Argipäev
Paar ööd halvasti maganud, valesti toitunud, erinevad tööülesanded, pesu vaja pesema panna, köök vaja koristada, naabrite muusika kostub liiga valjult, sõber saadab sõnumi, lapsed kisavad õues, klient helistab, tahaks süüa, pessu minna, sokid ajavad kihelema. Tahaks lihtsalt olla ning vedeleda, pea hakkab valutama ja siis tuleb koer õue nõudma. Ja korraga on tunne, et ma hakkan lihtsalt nutma. Kõike sai liiga palju. Liiga palju taheti minust, liiga palju helisid, mida ma kuulda ei taha ja liiga vähe jäeti mind rahule. Seda olukorda saabki nimetada nii: sensoorne üleküllus ehk sensory overload.
Reisil
Teine näide New Yorki reisilt. Paar päeva juba ringi kolanud, emotsioonidest tulvil. Väsimus hiilib ligi, aga põnev on. Palju inimesi, liiklust, müra, rämpstoitu. Tütrega kompromisside tegemist. Kõht tühi, jalad väsinud. Läksime siis järjekordsesse kiirtoidu kohta. Meeletult rahvast ja DJ, kes mängis nii valju muusikat nagu ööklubis. Omavahel rääkimise võis kohe ära unustada. Kuidas sellises keskkonnas saaks üldse süüa!!! Mul oli tunne, et pean põgenema. Mu iga rakk tundis, kuidas ma ei suuda seal olla. Aga ma tegin kompromissi ja me jäime sinna sööma. Mu plaan oli eine kiiresti sisse tõmmata ja lahkuda. Ma tundsin nii suurt ärevust, ebamugavust. Kuid siis sain tuttavalt sõnumi, mis häiris mind veel rohkem, kui olukord, kus viibisin. Ma unustasin söömise, hakkasin temaga kirjutama ning korraga ei pannud üldse enam ümbritsevat tähele. Kuni mu tütar ütles, et söö ära ja lähme minema. Ja hiljem mainis, et see oli mu täielik ATH moment. Kuidas seda oli kõrvalt nii selgelt näha. Mina ei saanud ise midagi aru, kuid hea, kui on teadlik vaatleja kõrval. See andis ka võimaluse arutada ning järeldusi teha.
Meenub Keenia reis, kui ühel õhtul jõudsin Mombasa linna. Tahtsin käia poest läbi ja minna lõõgastuma oma hotellituppa. Higine, väsinud läksin esimesse kaubanduskeskusesse. Muusika oli nii vali nagu klubis, palju rahvast, inimesed nügisid, rääkisid valjult, vaatasid mind ning hõikasid mulle “mzungu” ( suahiili keeles valge inimene). No võite arvata, kui kaua ma suutsin seal olla ja kui hästi ma ennast tundsin.
Igasugused lambised hetked
Lisaks olen ma kogenud lapsena ja tegelikult ka hiljem seda, et ma ei suutnud magama jääda muusika, helide, jutukõmina saatel. Restoranis köögis töötades panin alati raadio kinni, kui läks liiga kiireks. Kui seda võimalust ei olnud, siis tundsin lõpuks tihti peavalu ja tunnet, et ma ei saa seal enam edasi töötada. Autoga sõites võib muusika väga segada ja eriti kui see on selline, mis üldse ei meeldi. Poodides võiks olla pigem vaikus, mitte vali muusika. Näiteid on tohutult. Ja on suisa kahju, et ma varem seda ei teadnud ning ei osanud ennast ning teisi hoida.
Mis on sensoorne üleküllus ehk sensory overload?
Sensoorne üleküllus (ingl sensory overload google annab palju infot just inglise keeles selle kohta) on seisund, kus aju saab liiga palju meelelist infot korraga – helid, valgus, puudutused, liikumine, lõhnad. ATH-ga inimestel on raskem neid stiimuleid filtreerida, mistõttu võib tekkida ärevus, väsimus, ärrituvus või isegi paanika.
Varem lasin olukordadel täiesti üle võlli minna, ma ei tajunud ära, kus on mu piir ning siis oli mul nii suur närvilisus ja põgenemise soov, et tihti ainsaks lahenduseks oli nutma puhkemine.
Kuid see võib väljenduda ka ärevuse, paanikatunde, väsimuse, ärrituvuse või täieliku sulgumisena.
Neurotüüpiline aju suudab igapäeva tingimustes lülitada automaatselt välja suure osa ümbritsevast meelelisest infost. Näiteks suudad keskenduda vestlusele isegi lärmakas kohvikus – aju „summutab“ ülejäänu.
ATH aju aga ei suuda välja filtreerida, mis on kõige olulisem. Ta paneb kõike tähele ja siis mõtleb , järeldab, analüüsib. Ebaolulise summutamise võime on häiritud ja seetõttu kõik valgused, helid, lõhnad, haisud jne tulevad maksimaalselt “läbi”. Jõuavad sinuni, sa töötled, analüüsid kõike. Imekiiresti, endale märkamatult. Sa võtad kõik vastu. Tulemuseks on justkui liiklusummik, ülekeemine.
Peamised sensoorse ülekülluse sümptomid
- tunne, et helid on liiga valjud ja tungivad otse ajju
- ärrituvus igapäevaste mürade peale ( muusika, liiklus, laste hääled jne)
- tunne, et riided pigistavad, ajavad kihelema, ahistavad, ripuvad ees jne
- keskendumisvõime kadumine mitme stiimuli olemas olles
- kehaline pinge ja tunne, et tahaks põgendeda. Enda seest välja ronida. Kiiresti ja kaugele
- tüdimus, kurnatus, eriti just sotsiaalsetes olukordades
Sensoorse ülekülluse võimalikud tagajärjed
Kui sul ei ole võimalik eemalduda või pakkuda endale seda, mida sa just vajad selles olukorras ning see on pidev ja korduv, võivad tagajärgedeks olla mitmed tõsisemad mured.
- ärevus, ärevushäired
- emotsionaalne läbipõlemine
- unehäired
- depressioon või sellelaadsed seisundid
- sotsiaalne eraldumine
- vältimine ( hakkad vältima kohti ning olukordi, kus oled kogenud ja kardad uuesti seda üleküllust kogeda)
Kuidas tulla toime sensoorse üleküllusega ?
Alustuseks on oluline mõista ning teavitada ka oma lähedasi ja sõpru, et sensoorne üleküllus ei ole nõrkus ega liialdus, vaid neuroloogiline reaktsioon, mis on ATH-ga inimestel väga levinud. Oluline on oskus seda ära tunda, mõista ja enda jaoks turvalisi regulatsioonivõtteid välja töötada.
Minu puhul on asi väga lihtne, kui ma vaid taban ära selle õige hetke, kui asi hakkab “käest ära minema”. Võimalusel pean eralduma, pikutama. Olema omaette. Mitte suhtlema. See on kõige kiirem viis ja piisab 10-15 min, kui närvisüsteem rahuneb ja kõik on korras.
Olukorras, kust ei saa lahkuda, on mind aidanud tähelepanu hajutamine. Isegi lihtlabane telefonis scrollimine viib tähelepanu ära kõigest, mis on ümbritsevas häiriv. See pole ideaalne lahendus, aga on toiminud, kui muud varianti pole. Näiteks istud lärmakas bussis, kus keegi kuskil haiseb ja su kõrvalistuja nügib.
Vahel saab “hajutajaks” olla kõrvaklappidest tulev muusika. Eemaldumiseks on hea liikumine värskes õhus. Mõni mediteerib, mõni teeb joogat. Aga jah, minu esmaabi on võimalusel eemalduda korraks kõigest ja olla teadlik, millal hakkab asi üle keema. Et üldse ennetada asjade nii kaugele minemist. Siis on hea see kerge paus võtta juba esimeste märkide ilmnemisel.
Kuidas saavad sind ümbritsevad inimesed sind aidata?
Et teised saaks sind aidata, on vaja kõigepealt ise teada, mis sinuga toimub ja mida sa vajad. Ning parim, mida nad saavad teha, on märgata, kui sa hakkad kokku jooksma ja küsida, kuidas saavad sind aidata, kas vajad abi? Sest omast kogemusest tean, et see 10 minutiline paus hoiab ära suuremad jamad. Kui pidevalt “sõidad endast üle”, on tagajärjeks täielik krahh, läbipõlemine ja ei taha enam mitte midagi ega kedagi.
Milline on sinu kogemus sensoorse üleküllusega? Kas oled märganud, millal see tekib ja mis on sinu vajadused enda aitamiseks?
Loe lisa ka muudest mõtetest seoses ATH-ga.