Minu kogemused
Ma tunnen, et ATH ravimid on tundlik ja vaidlusi tekitav teema, kuid üritan anda kerge ülevaate ning oma kogemust jagada. Jaotan selle mitme postituse peale, et oleks lihtsam jälgida.
Ma ei propageeri ega tee ka maha ravimeid. Kõigil pole neid vaja ning osade jaoks on need elupäästjad.
Siinkohal meenutan, et ma ei ole meditsiinitöötaja, arst ja ma ei anna soovitusi, mida peaks tegema. See on minu kogemuslugu ja kogutud andmed. Kui tunned, et vajad ATH-ga toimetulekuks ravimeid, pöördu esmalt oma psühhiaatri poole ning tema juba oskab sulle soovitada ning küsimustele vastata.
Mida räägib internet ATH ravimitest Eestis?
Eestis kasutatakse ATH raviks mitmeid ravimeid, mis jagunevad peamiselt kaheks: stimuleerivad ja mittestimuleerivad ravimid. Oluline on, et ravi toimuks kvalifitseeritud tervishoiutöötaja järelevalve all, kes saab jälgida ravi efektiivsust ja vajadusel teha kohandusi.
Stimuleerivad ravimid
Stimuleerivad ravimid on kõige levinum ADHD ravi tüüp. Need suurendavad teatud neurotransmitterite, nagu dopamiini ja noradrenaliini taset ajus, mis aitavad parandada tähelepanu ja vähendada impulsiivsust.
Need ravimid on tavaliselt efektiivsed, kuid võivad põhjustada kõrvaltoimeid, nagu söögiisu vähenemine, unehäired ja ärevus. Seetõttu on oluline, et ravi toimuks arsti järelevalve all, kes saab vajadusel annuseid kohandada .
Mittestimuleerivad ravimid
Mittestimuleerivad ravimid on alternatiiviks neile, kellele stimuleerivad ravimid ei sobi või kes kogevad nende kasutamisel kõrvaltoimeid. Need ravimid toimivad erinevalt ja võivad olla sobivamad inimestele, kellel on kaasnevad seisundid, nagu ärevus, unehäired, ravimite kuritarvitamise risk jne.
Enne ravi määramist kohandatavad tegevused (sõltub raviasutusest ja arstist, kes mida valib)
- Põhjalik ATH diagnostiline hindamine. Testid ja intervjuu psühhiaatriga. Et diagnoos oleks täpne.
- Osad kliinikud kasutavad QB testi, lisaks ATH diagnostiline küsimustik, mis uurib ATH sümptomite avaldumist lapseeas ja täiskasvanueas.
- Välistada muud võimalikud põhjused, mis annavad sarnaseid sümptomeid: ärevus, depressioon, trauma, unehäired, vitamiinipuudus, kilpnäärmeprobleemid, autismispekter jne
- Kaasuvate seisundite tuvastamine( ärevus, õpiraskused, tikid, OCD jne)
- Elustiili ja keskkonna hindamine. (traumad, suhted , magamine, kodune olukord, toitumine, liikumine, stressitase igapäevaelus jne)
- Patsiendi nõustamine, selgitamine, mis see ATH on ja kuidas edasi
- Vajadusel proovida enne ravi alustamist muid meetodeid: kognitiiv-käitumuslik teraapia, kui on, siis tugigrupid, kogemusnõustajad, saada vundament korda (uni, toitumine, liikumine), coachimine– ajaplaneerimise ning keskendumise strateegiad)
Mida mina olen kogenud?
Mina jõudsin diagnoosimise ning arstini peamiselt seetõttu, et ma ühel hetkel “jäin endale jalgu”, mis tähendas, et ma ei suutnud enam teha asju, mida ma soovisin ja mida pidasin enda jaoks vajalikuks valmis saada. Ma olin väga pikalt justkui halvatud, pidevas enesesüüdistuses ning ka füüsiliselt väsinud. See on veel eraldi teema. Väsimus, mille tõttu ma läbi elu mööda arste olen tulutult jooksnud.
*Ravi algus ja Concerta
Esimese asjana tuli mul ravi alustades hakata kohe tegelema vundamendiga: uni, magamine ja liikumine korda. Kuna mu probleem oligi selles, et ma tahtsin seda kõike teha, kuid ei suutnud alustada, siis sain peale ka ravi. Alustuseks Concerta 16mg.
Concerta on stimulant. See on pikatoimeline ja kestab 12h. Lihtsustatult toimib see nii, et blokeerib dopamiini ja noradrenaliini tagasihaaret ja need on kauem su ajus aktiivsed. Tulemuseks väheneb impulsiivsus, suudad paremini keskenduda ning alustada tegevustega. Seega saad võtta hommikul rohu ära ja see vabaneb vaikselt läbi päeva. Õhtul läheb mõju üle ning tunned väsimust.
*ma ei taha üldse kasutada sõna RAVI, sest see pole haigus ja seda ei saa kuidagi “välja ravida”. Kuidas sa ravid aju eripära, midagi, mis on teistmoodi. Ravim on pigem see, mis siin hullumeelses maailmas aitab toimida. Ürginimesena metsas loomi jahtides, ilma ülestimulatsiooni ning tähtaegadeta ei oleks ühelgi ATH-l mingeid “ravimeid” vaja.
Kogemus Concertaga
Ma olen pigem suur rohtude vastane ja metsa- ning looduseusku hipihing. Ja siiani on mul plaan selliseks ka jääda ja saada. Kuid hädas olles tuleb ennast vahel aidata ka teisiti.
Võtsin esimese rohu ära ja läksin kõndima. Umbes poole kuni tunni pärast tajusin, et mu pähe saabus vaikus ja rahu. Ma polnud kunagi kogenud seda tunnet, et mõtted ei jookse ringi. Et iga asi, mida ma näen või kuulen, ei tekita pikemaid mõttelõngu ja arutelusid mu peas. Tunnet, kus kõik räägivad läbisegi ja sa ei saa enam midagi aru. Tunnet, kus oled oma mõtetest ja endast lõpuks täiesti väsinud.
Kas nii saab ka elada?
Ma tegin nii, et ma mõtlesin välja hommikul, mida ma tahan kindlasti ära teha ja ravim aitas mul seda teostada. Nagu täidesaatev jõud. Ma suutsin keskenduda sellele, mida olin tegemas. Kui näiteks telefon tegi piiksu, siis mõtlesin, et teen asja lõpuni ning siis vaatan. Ja nii oligi. Imestasin, et ka nii saab elada ja kas kõik “normaalsed” inimesed tegutsevadki nii.
Söök ja jook- ei peagi segi ennast sööma
Ma tundsin, et kõht on tühi ja tegin endale tervisliku toidu ja sõin seda, kuni kõht oli täis. Ilma kiirustamata ja õiget valikut tehes. Kui magusat soovisin, siis sõin natuke. Sest ma lihtsalt ei tahtnud rohkem. Jälle olin hämmingus: kas nii elavadki teised? Et polegi vaja arutult õgida, kuni pähe saabub vaikus, sest kehas on meeletu ebamugavus.
Kui ma õigel ajal ei söönud ja vett piisavalt ei joonud, tundsin ärevuse tõusu. See distsiplineeris ilusti regulaarselt sööma. Just nii, nagu ma olin soovinud, et oskaksin elada.
Mul kadus ära vajadus ja himu alkoholi järele. Ma hakkasin tegema hoopis külma dušši, joogat, kõndima, vahel jõusaali. Ma tundsin, et ma elan. Ma lõpetasin kodus kõik pooleliolevad asjad, kuni ühel hetkel leidsin ennast mõtlemast, et sellist seisu mul pole küll kunagi olnud- kõik on tehtud.
Rohi pole mingi võluvits
Arstiga kokkuleppel ei võtnud ma seda rohtu iga päev. Ainult siis, kui mul oli vaja asju ära teha, valmis saada. Sest mul tekkis isegi natuke igatsus vahel selle “orkestri” järele, iseenda järele. Isegi kui see on pöörane, olen see ikkagi mina, kellega olen harjunud. Ja need päevad olid tõesti kohtumised vana iseendaga, kõik oli endine.
Esimene nädal lõi natuke ka une sassi, kuid seda ma kõike rohu kaela ka ei aja. Sest ma hakkasin nullist sajani aktiivseks ja muutsin kõike korraga. Lisaks diivanikartulist tohutuks kõndijaks, kuni midagi juhtus alaseljaga ja ei saanud paar nädalat enam liikuda. Päris tüüpiline, kas pole!
Lisaks rohule hakkasin käima psühholoogi juures. Viis nädalat, kord nädalas. Sain harjutusi ja mõtteid, kuidas oma elu paremini toimima panna.
Iga päev ei ole samasugune
Hakkasin märkama, et rohi alati ikkagi ei mõju. See ei tee su eest tööd ära. Et võtad sisse ja ongi kõik korras. Kaugel sellest. Ning arstiga konsulteerides sain kinnituse oma kahtlustele: niikui ma ei maganud korralikult, oli rohu mõju null. Sest, mida see seal ajus teha saab, kui ressursse pole. Ja neid tuleb endal tekitada läbi une, toitumise ja liikumise.
Teiseks kahtluseks oli see, et päevade ajal mul rohi ei “tööta”. Ja taas kinnitas arst mu kahtlusi. Et see ei pruugi kõigil nii olla, kuid on naisi, kes päevade ajal ei võtagi rohtu, kuna see ei toimi niikuinii. Otsustasin teha sama valiku. Andsin kehale aega ja puhkust taastumiseks.
Siinkohal teen ma oma teekonnast ravimitega pausi, ning jätkan juba uues postituses.