ATH raskemad päevad

Siis, kui su ideaalsed plaanid ei toimi ja kõik kukele saadad

Eile oli üks sellistest ATH raskematest päevadest, kus kõik need vinged plaanid, trikid ja jutud, mida ma teile olen jaganud, ei toiminud. Lihtsalt miski ei motiveeri ja olingi hommikust saati “mõttetu”.

Mul on eelnevalt elus ka olnud pikalt perioode, kus ma ennast kirudes, süüdistades, nüpeldades vedelen päevast päeva diivanil, vahin seriaale või muud jama, söön palju ebatervislikku toitu, magan keset päeva, lisan “särtsu” veiniga ja tunnen, kui mõttetu ma olen ja veel mõttetum mu elu on.

ATH “kokkukukkumine”

Täna tean, et see on üks ATH osa: sa oled pikalt tubli ja toimekas, naudid elu ja ennast ning siis järgneb sellele crash (nö kokkukukkumine). Lihtsalt aju ei suuda olla enam ülitubli ja saadab kõik kukele. Ja kõik olekski tore ja fain, sest me väsimegi ning ei suuda olla koguaeg produktiivsed. Raskeks teeb asja see enesesüüdistamine ning suutmatus siis nautida vajalikku puhkust.

Ma ei suuda teha mitte midagi

Lõpuks viib see sellise tsüklini, et kõik on mõttetu, igav, kuid ei suuda ka midagi ette võtta. Ma kuulsin kuskilt kunagi head võrdlust, et kuidas seletada neurotüüpilise ajuga inimesele, et sa ei suuda midagi teha. Tahaks, aga ei suuda. See on sama, kui sa võiksid ju panna käe kuumale pliidirauale. Sa ju tead, et võid ja saad. Aga sa ei suuda, mingi tugev tung hoiab sind tagasi seda teostamast. Ja just sama tugev tung hoiabki tagasi ATH inimest tegemast vahel asju, mida nad väga tahaks ning veel tugevamalt neid asju, mida üldse ei taha. Ning siis ei ole suurt abi ka minu vingetest ideedest, trikkidest ja nippidest.

Ise süüdi?

Minu konkreetne halb päev oli võibolla osaliselt mu enda süü. Kuigi ei tohi ju ennast süüdistada. Aga ma olin pikalt olnud juba üliproduktiivne ning aktiivne. No nii nädal aega ehk jutti. Iga normaalne inimene väsib tegelikult. Aga ma ei taibanud puhkepause võtta, sest hoog oli sees.

Siis üleeile õhtul mõtlesin, et nüüd ma olen küll teeninud ära mõnusa olemise . Hea snäkk ja kaks klaasi valget veini ning film. Tundub süütu eksole.

Ma ei talu enam alkoholi- ATH, perimenopaus või midagi muud?

Hommikul ärkasin halvasti magatud unest tugeva pohmelli tundega. Kahest klaasist veinist! Seda ma räägin, mõttetu jant- alkohol on saatanast!

Mu kehas on mingid suuremat sorti muutused, üldse ei talu enam alkoholi. Ja ma ei kurda, see on hea tegelikult. Polegi seda vaja, aga see on veider äkiline muutus.

Või siis pigem peaks ütlema, et kunagi ei tea, millal rikub see klaas mu une ja millal ei juhtu justkui midagi. On see lähenev menopaus, vähene “joomise praktika” või kuuseis, kuid küsin endalt aina enam, et miks ma peaks oma keha mürgitama. See kaks klaasi isegi ei olnud nii nauditav, kui ma enda peas olin ette kujutanud. Lisaks väsimusele halvemad toiduvalikud, paistes keha ning tuikavad liigesed. Nagu oleks kõva peo maha pidanud. Keha ütleb EI!.

Elasin selle päeva kuidagi üle

No ja siis oligi selline päev, kus mul oli vaja teha tööd ja ma olin selline kudenud kala. Pestud pesu seisis masinas kuni õhtuni, pool kuivanud pesust restil suutsin jupi kaupa päeva jooksul ära panna. Ma ei viitsinud liikuda, ma sõin halvasti, ma ei viitsinud duši all käia, ennast meikida, sättida, ma vedelesin maksimaalselt ning ei olnud üldse endaga rahul. No ja kujutad sa ette seda nädalaid tegemas? Iga inimene tunneks lõpuks, et see sakib ära. Ja ma elan üksi, kui sul on veel pere ja töö ning sul on üks neist päevadest!

“Kukkumise nõiaring”- kas sellele oleks parem termin?

Ma olen aru saanud, et seda “kukkumist” süvendabki see kergelt tekkiv nõiaring. Ütleme, et alustadki ringi nii nagu ma- halb toit ja vein õhtul. See rikub une. Võibolla on sul ka veel päevad samal ajal. Hommikul ärkad väsinuna, kui võtad ATH rohtu, siis see ei “tööta” (sellest kirjutan eraldi, kuidas magamatus ja päevad nullivad rohu mõju). Oled väsinud, mis tähendab, et sul polegi ressurssi, mille pealt ennast hakata käima tõmbama ning ka välised mõjutajad ei aita.

Lahendus

Minu praktikas on ainus lootustandev lahendus see, et võimalusel siis kulgedki kuidagi läbi selle päeva. Lähed varem magama ning loodad, et järgmine päev tuleb parem. Sest tegelikult ma ei tea kunagi, kui kurnatud mu aju on ning kaua ta nüüd mind selliseks kujundab.

Ma reaalselt ei tea, kas see on mingi teaduslikult uuritud ja tõestatud fakt, millest ma kirjutan täna, kuid mul on selline kogemus. On see üldse ATHga seotud? Ma olen sarnast asja siit-sealt lugenud, aga päris fakti kinnitada ei julge. On see ATH -halvatus (ADHD paralysis)? Ei tea neid termineid. Teen ühest artiklist eraldi postituse, ehk saab asi endale ka rohkem selgemaks.

Sellele kõigele ootan küll kommentaare ja tahan otsida spetsialisiti arvamust.