Armumisest, reisimisest,hobidest ja tüdinemisest
See on selge, et ATH aju tahab koguaeg midagi- suhkrut, põnevust, adrenaliini. Midagi, mis seda käivitab ja võimalikult kiiresti. Kui eelmises postituses oli juttu suhkrust, siis seekord sellest, miks ja millal mu aju ei vajagi mingit lisastimulatsiooni.
Armumine, suhted, ATH ja dopamiin
Targad räägivad, et ATH ajul on madalam dopamiinitase ja seetõttu otsidki koguaeg midagi, mis seda käivitaks. Aga kui ma olen armunud või reisil, kogen midagi uut ja põnevat, mis mind sütitab, siis pole mul magusat vaja. Sest see “küte” tuleb mujalt. Vahel lihtsalt väsin iseendast ära, sest koguaeg uut ja põnevat leida on ikka paras väljakutse.
Peale ATH diagnoosi saamist hakkasin loomulikult analüüsima ja meenutama ka oma eelnevaid suhteid ning sain enda jaoks rahuldava vastuse, miks mul on nii palju olnud seda momenti, et “tunne läheb üle”. Saingi aru, et mu aju lihtsalt on juhtinud mind nii.
Alguses on kõik põnev ja särin on maksimaalne. Kõrvuni sees. Ja kui on hea poiss, siis mingi aja möödudes läheb tunne üle. Ehk siis tegelikult mu aju on lihtsalt tüdinenud ja kui ühel hetkel saabub rutiin ning midagi uut ja huvitavat juurde ei tule, siis ongi minu poolt suhe läbi. Täiesti kohutav, kas pole?! Ja need suhted, mis on olnud rasked ja keerulisemad, korralikud elu õppetunnid, need on kestnud pikemalt. Tunne nendes on kestnud kauem ja ka selle lükkan ma oma aju kapsaaeda- sest sellised suhted on ettearvamatud, ebastabiilsed, ootamatusi täis ja see on ATH ajule põnev.
Aga õnneks olen ma tänaseks sellele jälile saanud ning oskan targemini tulevikus tegutseda ja juhtimise enda kätte võtta ning vältida neid “põnevaid” suhteid.
ATH aju ja põnevus reisimisest
Teine kindel olukord, kui ma suhkrut ei vaja, on reisimine. Ma võikski vist koguaeg reisida, kuigi ilmselt ka see muutuks ühel hetkel argipäevaks. Kuid siiani on olnud nii, et uued olukorrad ja paigad on niipalju põnevad, et meenutavad suuresti armunud olekut- ei ole vaja palju süüa, magada ega magusast turgutust otsida. See on puhas dopamiin, adrenaliin ja elevus, mis sealt tuleb. Mu aju on tegevuses ja keskendunud igale detailile ega vaja lisastiimulit.
Lõputud hobid ja huvid- ATH aju “teenimine”
Ning kolmandaks toon välja ka tegevused, kus olen avastanud enda jaoks mingi uue teema, mis mind paelub, siis sukeldun sellesse ülepeakaela sisse. See seisund meenutab samuti armumist- mu mõtted ja tegevused on hõivatud ainult selle uue valdkonnaga. Sellel hetkel ma ise siiralt usun, et jäängi seda tegema või harrastama, mul on vaja kindlasti osta kõik kõige uuemad ja paremad vajalikud elemendid selle tegemiseks ( a la joogamatid, vihikud, päevikud, riided, tossud, uued pintslid, värvid, kaamera, raamatud, jõusaali liitumised, treenerid jne ). Siis sukeldun üleni teemasse, uurin selle kohta, kuni enam midagi uut ei tule peale ning siis hakkab huvi lahtuma ning motivatsioon kaduma. Kuni tekib järgmine hobi, avastus.
Nii olengi õppinud kokaks, maniküür-pediküüriks, loodusturismikorraldust, kutseõpetajaks, fotograafiks, massaažikoolis käinud, huvitunud esoteerikast, joogast, Indias ajurveedat õppinud, joonistanud, kodulehti valmistanud, pusasid teinud ja kõik ei tule meeldegi.
Mis edasi?
Siit saab kenasti uue teema arendada- kuidas leppida sellega, et minust ei saagi kunagi mingit suurt spetsialisti ühelgi alal, sest tüdinen ja saan vanaks enne? Nüüd, kus olen endale teadvustanud neid mustreid, peaksin justkui oskama ka midagi ette võtta. Kuid ega väga hästi veel ei oska. Aga ma saan aru, et seda ablast aju tuleb koguaeg toita põnevusega, et ise saaks normaalselt funktsioneerida. Eks see teeb muidugi meiesuguste elu märksa kirevamaks ja mitmekesisemaks, kuid ka läbipõlemisoht on suurem. Mõned mõtted ja nipid lisan motivatsiooni ja lahenduste kohta eraldi postituses. Sest, kui kellegi ATH aju suutis lõpuni lugeda, õnnitlen!
Mis on sinu mõtted ja kogemused antud teemadel?